About the Challenge

Oi kuidas mulle ei meeldi alla anda. Aga see kord läks nihu.
Kaua ma selle üle muidugi ei nukrutse, sest nagu ütlesid juba vanad eestlased – mis ššhh…’i see uuesti 🙂
Ma olin nii vaimustunud tegelikult sellest väljakutsest ja veelkord sügav kummardus Jaanika ees, kes seda ettevõtmist vedas. Ning oh kui palju uskumatult toredaid pilte need 30 päeva kokku tõi. 
Ühel hetkel aga tundsin ma väga rõhuvat kohustust pilte teha. Nagu.. Kuidas seda seletada… Mul oleks vist tegelikult olnud igasse kategooriasse mitmeid pilte lisada, aga probleem seisnes selles, et need ei olnud uued. Pigem nagu aja jooksul kogunenud pildid, mille üle uhkust tundsin. Idee poolest mahtusid need ka ühe põhi kriteeriumi alla – õpi midagi uut. Igal pildistamisel püüan ma mingit oskust endas arendada ja kui miskit välja tuleb, siis olen eriliselt uhke. Aga ei olnud uued. Seega püüdsin tubli olla ja ikka uusi pilte klõpsida, millega ma kokkuvõttes ehk nii rahul ei olnudki. 
Mulle meeldib teha asju oma tempos – eriti, mis puudutab millegi loomist. Ja oma pilte ma loon.
Ma ei naudi pildistamist pildistamise pärast – mul on oma story, oma tähendus, oma mõte. Ning lükata ennast igapäevaselt sellesse loovasse kesta, oli raske. 
Lubasin endale väljakutse alguses, et vähemalt pooled pildid saavad olema uued ning et pooled võin vajadusel võtta oma arhiivist. Siis aga kerkis üles probleem, et ei tohiks ikka vanu pilte kasutada. Ignoreerisin neid sõnavõtte ja ajasin oma rida edasi. Kuigi sees ikka natuke näris iga kord, kui mõne vanema pildi üles laadisin. Aga see ei peatanud mind veel.
Hing sai täis aga siis, kui olin teinud midagi orginaalset ning nädala jagu hiljem, or smth like that, ilmus võistlustulle liiga sarnase ideega töö. Oleks see lihtsalt sinna ilmunud, okei, fine. Aga kui copy-cat saab “oma” idee eest tunnustatud… Vot siis saab ühe loomeinimese hing torgata. 
Jajaah – “Ära ole nüüd kibestunud – järelikult oli parem töö.”
Ehk oligi, aga mulle selline asi ei istu. 
Ning võib-olla oli mul vaja lihtsalt vabandust, miks alla anda 😀
Pigem mitte. 
Aga pooleli ma selle asja jätsin. 
Arvestades seda hunnikute viisi mõttetööd, mis seoses tööasjadega peas käib… Polnudki ehk kõige hullem otsus 🙂
I have a lot going on and I need my energy for that.
Enne väljakutse alustamist nii tihe graafik ei olnudki ja ilmselt hindasin ka oma võimeid üle.
Aga kasulik ja õpetlik oli see väljakutse sellest olenemata. Natuke kahju on ikka, et auhinna loosimises osaleda ei saa, kuid enda võimete, tahtmiste ja soovide taastundma õppimine, on auhind omaette.
PS: Mul on tegelikult plaanis teha lähitulevikus üks postitus, kuhu loobin 30 pilti, vastavalt väljakutse teemadele, kuid oma vaba tahte ja valiku järgi 😉
Ja et nüüd jutule vähe ilmet ka anda, siis siin on üks öine pilt teile vaatamiseks!
Paid!

DAY 18 – Love

My first love,
my true love,
my bittersweet love….
Dancing.
Bittersweet seetõttu, et suve jooksul võtsin vastu otsuse oma senisest tantsurühmast välja astuda.
As much as I love dancing, it wasn’t the right place for me.
Ning see tunne, et sa oled lõpuks leidnud selle õige tantsupartneri… Oeh…
Iroonilisel kombel, sai kevadel soetatud uued tantsusussid.