Hallid

Laupäev oli põnev päev. Esiteks sai jälle suund Tallinna poole võetud ja teiseks ootas ees perepildistamine. Ilm oli muidugi vastav – hall, vihmane/lörtsine ja kõike muud, kui pildistamis-sõbralik. Mulle see Murphy onu ikka täitsa meeldib, sest pühapäev oli päikseline ja kaunis kaunis pildistamise ilm.
Seega, väljakutse vastuvõetud ja pildistasime toas. Ma udu oma lisavalgustust kaasa küll ei tarinud, aga õnneks heledates toonides tuba ja hea valgustus aitasid tublisti kaasa.
See oli üks korralik õppimissessioon. Esiteks toas pildistamine. Valguse ja ruumiga arvestamine.

 Teiseks, kuidas kõik korraga pildi peale saada? 😀 Ainus, kes igaks pildiks 100% valmis oli, oli Uru, koertemaailma supermodell.

 Märkus iseendale: Must taks ei paista musta t-särgi taustalt ju välja 😀
 Töötlusega oli ka omaette mõtlemist. Kuidas saada maksimaalset tulemust minimaalse töötlusega. Kuskilt maalt seab mu praegune töötlusprogramm mulle piirid (I’m coming for you, Photoshop!) ja lisavalgustuseta, kipuvad pildile ainult kollased mehikesed jääma. Eelmise sügise kollased mehikesed klassipiltidel on siiani hingel ilmselgelt. 

 Vahepeal suutsin unustasin ma ennast ise jälle ära ja klõpisisin koerast pilte.

 No öelge, et ei ole supermodell! I dare you!
Ja siis juhtuvad sellised hetked, mida ise pildistades kohe tähele ei pane ja hiljem töötlusfaasis avastad näiteks naispere maailmaasju arutamast.
Kokkuvõttes, tekkis mul iseendale nii palju küsimusi selle sessiooni ajal. Kuidas valgusega mängida? Kuidas piiratud ruumis mängida? Kuidas kaheaastase tähelepanu võita? Kuidas pildistatavad ennast maksimaalselt mugavalt tundma panna? Ja nii edasi. 🙂
Ehk, iga sessioon on õppimismomente täis. Sellised aga eriti. Fantaasiasessioonidel tunnen ma ennast juba koduselt, aga ka see on olnud pika ja järjekindla töö tulemus. Seega, õppida õppida õppida ja harjutada harjutada harjutada!
Minu päälinna päev oli igatahes tore ja kindlasti tuleb seda uue tehnika saabudes korrata!

How do I choose?

Veel enne, kui ma vajutan seda maagilist „publish“ nuppu, mis laseks teil uudistada teist osa pulmapiltidest, kirjutan siia veidi teise nurga alt juttu.
Avan teile samm sammult ühte teist maagilist ust, mis viib kogu mu pildistamiste ja blogikannete tahatuppa. Tänane lugu on nimelt sellest, kuidas ma pilte sorteerin ja valin. 


Üldjuhul tekib siin mitu alateemat, mis on seotud esiteks sellega, et kas ma teen kellegi teiste jaoks pilte või olen ise oma kahele kaunitarile järjekordse idee välja pakkunud. Teine osa valikutest on see, et millised pildid üleüldse nö mustast materjalist välja valida ja milliseid siin blogis avaladada.
Liigume siis tagant poolt ette poole selle teemaga.


Musta materjali ei vaata ma kunagi niisama läbi, vaid alustan sorteerimistöödega kohe töötlusprogrammis. Mul ei ole ilmselt kannatust ühe sama asjaga mitu korda tegeleda. Musta materjali säilitan ma samuti. Teine kord, kui ühtegi tööd ees ei ole, siis vaatan vanemat toormaterjali jälle läbi ja leian ehk uusi lahendusi, kuidas ja milline töötlus pildile anda.
Nagu ühes varasemas postituses mainisin, siis ei pane ma endale tänasel hetkel ette arvulisi piire. Stiilis, et ainult 20 pilti valin edasi andmiseks välja ja kõik. Kui ma kunagi sellise argumendiga hakkaks oma tööle rahalist väärtust panema, siis ma ilmselt annaks need ülejäänud 40 fotofaili alati boonusena kaasa. Sest… Ma lihtsalt ei saa.


Fotosid sorteerides ja töödeldes püüan ma alati hästi laialt vaadata. Pean silmas seda, et võib olla on konkreetse foto peal inimesel nina krimpsus või juuksed sassis või ehk pole foto kvaliteet alati kõrgklassist, aga kui see foto kannab endas edasi emotsiooni, mida ma arvan, et võib fotol olijale meeldida, suskan ma selle alati teiste piltidega kaasa. Ilmselt on tegemist fotoga, mis kunagi teiste silme ette ei jõua, kuid samas võib seda fotot vaadates alati mingi konkreetne mälestus jälle mõtteisse tulla.


Piltide avaldamisega siin blogis olen järginud iseenda kõhutundest tulenevaid reegleid. Kõige ilmekam näide on eelmine postitus pulmapeost ja registreerimisest. Postituse eesmärgiks oli edasi anda tolle päeva emotsioone, näidata minu stiili ning mitte mingil juhul rikkuda peoliste privaatsust. Avaldatud pildid olid pruutpaarist või peodetailidest ning ma usun, et see on täpselt piisav, et see miski eriline tunne ja mõte edasi anda.


Kui tegemist on fotosessiooniga, mille olen ise kavandanud ja püüdnud suurt kunsti teha, siis on mu valikuprotsess tsiiiiipakene teine. Ka sealt valin ma tegelikult välja ka need võib-olla siis.. mhh…kehvemad pildid… Ja edastan ka need pildil olijale (ehk siis enamasti Kärdile või Reelile). Kuid blogisse valin ma neid tihti mingi story alusel. Ehk siis mul on endal peas mingi stsenaarium (ma ei suuda jätkuvalt seda sõna ilma Pantalonet meenutamata välja öelda.. Ega ilmselt ka kirjutada… Pomisesin just oma ette „kššeeeni.. kššeenaarium…hihihii“) või lugu või emotsioon, mida tahan edasi anda. Paljudel juhtudel ei suuda ma ennast veel piisavalt tagasi hoida ja koostan samast sessioonist ka teise postituse, milles olevad pildid on sama kaunid või kaunimad veel, kuid mis esimese (ja algse idee) postituse sisu minu jaoks sel hetkel edasi ei kandnud.


Vot nii 🙂
Järgmisel korral kirjutan pikalt ja laialt oma fototöötluse eelistustest ning kuidas ja miks ma teatud valikud teen.

Vahelduseks mainin ära ka teised kanalid, kus mind leida võib:

Instagram: @FuzzyMcMini

ja 
Facebook: FuzzyMcMini 2.0 A Photography blog

Seniks aga musid-kallid-paid ja ilusat kevadet!

CatWalk

On kaunis esmaspäev. Tegelen pühapäevaste piltidega ja naudin niisama vaba aega.
Siis hüppab mulle pähe Bella. Ei tea, mis tal teoksil on ja äkki ta mõni päev tahaks õue minna, kui tal vaba aega on. Ja siis nohistan oma tegevustega edasi.
Paar tundi hiljem hakkab Facebook karjuma ja mis sa näed… Bella kirjutab!
Ning nii saigi lepitud kokku üks neljapäevane lõuna õues.
Võtsime Pupsiku ka kaasa ja suundusime esialgu Valgeranda. Seal tervitas meid üks armas kutsu. Vältimaks kõikvõimalike kokkupõrkeid kahe looma vahel, võtsime suuna autosse ja sõitsime Vana-Pärnu randa. Üks meri kõik ju. 
Seal tervitasid meid soe päike, külm tuul ja üks meesterahvas ja väike poiss. Teretasime viisakalt ja siis tuli päeva kuldküsimus: “Ja ongi päris kass või?”
 Titabeebid on ja jäävad titabeebideks. 
 See pilt on nii priceless! Bella emotsioon ja Pupsiku pilk… Ning ei, me ei tegelenud kassipiinamisega 🙂
 Pupsik asjatas täitsa omaette maas ja me siis kasutasime juhust, et teeme Bellast ilma kassita pildi ka. Ei läinud läbi see plaan.
Nad on mul nii armsad 🙂

Play ball!

Need pildid on mul päris pikalt juba arvutis olnud. Uue aasta esimestest päevadest saadik umbes. 
Nüüd, kui lumi sulanud ja maa jälle roheline, tulid mulle need pildid meelde.
Pildid räägivad juba ise, mis meil Jasperiga teoks oli sel vahval päeval 🙂
Mõnes paigus ehk natuke fookusest väljas, aga selle postituse puhul loeb mõte rohkem. No ja püüdke ise siis palli mängida ja pildistada samal ajal. Raske, aga mitte võimatu 🙂

So far this year…

…we have had some late night walks…
 …I made some pink muffins with white chocolate… 
 …my cat watched some animal documentaries…
 
…And later on posed like a boss…
…We celebrated the 97th birthday of our beloved Estonia…
 …I went fishing for the first time this year…
…and met a awsome truck-driver there, who gave me some goodies for better fishing…
…I tried to take photos of my friends cat Otto…
…But he wasn’t in the mood…
…So I took some selfies instead…