OMAMOOD 2017

Hei!
8ndal juunil võtsin suuna Viljandi poole, et kasutada ära imeline võimalus piiluda OmaMood 2017 lava taha. See kuidas asjad kokku langevad on mõnikord lausa maagiline1
Kui ma peale Viljandi Kultuuriakadeemia kokkutulekut kodu poole sõitsin, siis mõtlesin ma vaikselt omaette, et ei tea, kas OmaMood endale fotograafe ka otsib. Et peaks neile kirjutama ja uurima. Paar aega hiljem lisasid nad oma Facebooki lehele üleskutse, et otsivad fotograafe. Minut hiljem oli mul neile juba kiri saadetud ja natuke veel hiljem olingi fotograafina kirjas. 
I just love when a plan comes together!
Lisasin nüüd kiireks piilumiseks teile mõned pildid, aga lähemalt saate sündmuse kohta infot ja ka teiste fotograafide pilte imetleda OmaMoe Facebooki lehel! (klikka eelneval).
Üleüldiselt oli möödunud nädalavahetus pildistamise rohke, seega järgneva paari nädala jooksul saate jälle mitu korda blogisse piiluda!

Behind The Scenes: Costumes and second-hand shops

Hei mu armsad!
Seekordses telgitaguste jutuajamises on teemaks riided.
Kuidas, miks ja millised täpselt siis…

Alustagem siis sellest, et ma olen SUUUUUUR taaskasutuse fänn. Ka oma varasemates “Creation”-tüüpi postitustes olen seda maininud. Kuid täna tärkas idee üks põõõõhjalik kokkuvõte sellest teha, et kui palju taaskasutud asju ma oma pildistamistel kasutanud olen.
Minu põhilised riietevarud tulevad Pärnu Uuskasutuskeskusest. Sealt leiab kõike! Uuskasutuskeskusesse sisenedes on mul alati kindel süsteem:
Kes ise Pärnu Uuskasutuskeskust on külastanud, saab aru, kui palju edasi-tagasi sagimist see endaga kaasa toob, aga mul on alati väike kiiks endaga kaasas 😉
1. Poeta annetuskasti oma kotike (kui on)     
2. Hüppa kiirelt jalanõude riiuli juurde ja      
             skaneeri kõik parajas suuruses jalanõud üle.      
3. Kangariiul – lappa kõik ilusasti läbi. Teine
kord õmblen vajalikud riided ju ise.      
4. Kleidid – põhjalik ülevaatus, otsides alati 
midagi nii endale, kui ka pildistamiseks.
5. Retro sektsioon – huuuhhh, kuidas sealt    
saab inspiratsiooni!                                
6. Silmitse muud kaupa ja ära unusta nõusid
7. Ja selle olen ma alles viimasel ajal            
avastanud: EHTED!
Miks ma selle viimase punkti alles viimasel ajal olen avastanud? Sest nüüd on see ehtelett kuidagi eriti silmapaistvalt korraldatud ja välja pandud. Eelviimane kord korjasin sealt kokku kaks paari eriti ägedaid kõrvarõngaid ja mitu käevõru – ühed nahast kattega teised puidust. Ooeeeehh..
Ühed neist kõrvarõngastest jõudsid ka juba viimasele fotosessioonile/The latest pair of earrings from second hand made it to the last shoot
Lisaks second-handist leitud riietele ja kangastele, leiavad taaskasutust ka need riided, mis endal kapis paremaid aegu ootavad või mõneks muuks tarbeks esmajoones mõeldud on/olid.
Antud kleit sessiooni jaoks on mu enda tehtud. Materjalid (ehk natuke pitskardinat ja alusriide) sain Viljandi second-hand poest. Esimese raksuga õmblesin kleidi endale ühe etenduse jaoks, kuid sai teine liiga uhke. Siis lõikasin lühemaks ja tahtsin enda lavastuses Alice’i selga sokutada. Kuid kõik ei ole nii lühikesed kui mina. Lõpuks sai see kleidike esimest korda rambivalgusesse astuda minu ja Reeli esimesel fotosessioonil. /This dress is made from curtain and some other fabric I found in the Second-hand store.
Seelik on minuga kaasas kolinud juba aastaid. See oli esimene asi, mida ma õmmelda proovisin. Kuigi lõppes see asi rohkem ikka niipidi, et ma traageldasin oma idee kokku ja ema tegi sellest kunstiteose. Hiiirmsasti oli seda vaja 6nda klassi maskiballiks. Reeli, kes meil selline piiiiiisike, mahub sellesse seelikusse ka tänasel päeval. Nii sai ka see seelik uuesti esineda. Ja mitte viimast korda./The skirt is kind-of designed by me and actually sewed together by mom. I needed it for my 6th grade Christmas party and years later it made it to my first styled photoshoot.

Ja siin ta jälle on – see seelik! Pluus pärineb Pärnu Uuskasutuskeskusest. /So here is the same skirt again, companied by a blouse I found from Pärnu Uuskasutuskeskus.
Selle kleidi leidsin ma samuti Uuskasutuskeskusest ning ostsin selle algselt rohkem nagu endale. Aga kui mul juba mingi idee koidab, siis ega palju reegleid enam järgi jää. /This particular dress is also form Uuskasutuskeskus and I actually bought it for myself. But when I have vision, there are no rules. 
Mõlemad, nii öösärgi, kui hommikumantli leidsin lausa korraga Uuskasutuskeskusest. See oli üks esimesi kordi, kui ma seadsin sammud Uuskasutuskeskusesse kindla eesmärgiga – leida midagi kerget ja õhulist. Ja täpselt selle ma ka leidsin. /Both of the items, the nightgown and morning gown, were a huge score from Uuskasutuskeskus. It was the first time I went there with a mission – to find something light and suitable for a forrest fairy. And as you can see – I did it!

See suur ja puhvis seelik on kokku õmmeldud kardinatest ja tüllest. Palju ribade lõikamist, palju nõelumist, aga oli kõike seda väärt. Ja kas ma pean üldse mainima, kus kohast ma need kardinad leidsin? 😉 /This puffy skirt is made from curtains and tulle. Easy, right?

Uuskasutuskeskusest leiab ka imelisi jalanõusid. Spordi jalanõude kohapealt olen ma alati valiv ja eelistan siiski nö esimese ringi jalanõusid. Ka ei jõua need minu juurest enam kuskile edasi, sest mul on kombeks nad ikka ribadeks kõmpida. Kuid saapaid ja kingi olen ma uuskasutuskeskusest leidnud küll ja küll. Need papud siin pildil on mu viimane jalanõude leid. Ning boy oh boy, kui mugavad. /I may be picky about my runningshoes and don’t buy them from second-hand shops, I have found some really amazing shoes and boots from my beloved Uuskasutuskeskus. Those shoes on this photo – well… I think I don’t have to say, where I found those 🙂
Sellel pildil olev seelik on pärit mu tantsurühma aegadest, kui meil paar kantritantsu temaatikas tantsu läbi käis. Peamiselt said need kantrikostüümid valmistatud vist Koolitantsu silma pidades, kuid tantsisime neis ikka rohkem, kui ainult neil paaril korral. See seelik on samuti minuga kaasa kolinud nii Viljandisse kui ka nüüd Pärnu. Ükskord jõudis pildile ka. /This skirt has also found some reuse. Orginally it was a part of a costume for my dance crew (when I was still in high school), but I’ve kept it safe and tadaa, I had a chance to use it on a photoshoot.

Kardina-tülle seelik jõudis ka teistkorda pildile. See lihtsalt töötas ka siin sessioonil imeliselt. Ülemine osa on mu enda õmmeldud kimono, mille materjali sain Uuskasutuskeskusest. /Here you can see the curtain and tulle skirt again. It really worked on both photoshoots. Upper part is a kimono, I sewed myself from a material found from second-hand shop.
Fotosessioonil Bellaga kasutasin antud kimonot esimest korda. Okei, tegelikult kandsin seda ise pulmas ja selle jaoks sai see ka esmaselt õmmeldud, kuid selle mahedad toonid sobisid meie lilleneiu pildistamisele nagu valatult. /As you can see, I’ve used the same kimono more than once. 🙂

Mereneitsi saba materjali leidmine läks ka tegelikult ladusalt. Olgugi, et kui ma Uuskasutuskeskusesse sammud seadsin, oli mul mõttes hoopis miski teistsugune materjal. Aga kui ma seda kangast riiulis nägin, läksin panin teised leiud kõik omale kohale tagasi ning vist tegin isegi väikse rõõmutantsu. Ning pärlid, mida te merineitsi kaelas näete, on samuti taaskasutatud – lammutasin 3 erinevat pärlikeed laiali, ning meisterdasin kokku üheks./This material for the mermaid tail, was also found from second-hand shop. I had a different idea in my head about the material I wished to find, but when I saw this one… I was so happy. Also, the pearls You can see in this pucture are actually made from 3 different pearl necklaces.

Hullusin vähe kardinatega jälle… /I kind of went curtain crazy with this one.

Mõlemad kleidid piltidel (nii ülemisel kui alumisel pildil) on koju kaasa tulnud Uuskasutuskeskusest. Nahktagi pärineb riidelaadalt (Iga mingi aja tagant Koerus peetav second-hand festival… Okei, festival ei ole, aga see on alati nii tore koht, kus ringi tuuseldada.) Kindad on pitsijääkidest kokku õmmeldud ning leidnud kasutust väga mitmel sessioonil. /Both of these dresses I picked up from Uuskasutuskeskus and the leather jacket was also an awsome found from second-hand. Gloves are made from lace and have been on many of my photoshoots.

Huuuh! Kogu see postitus kõlab nagu suur reklaam Uuskasutuskeskusele. Mida ta ka natuke on. Täiesti vabatahtlik reklaam! Ma lihtsalt satun sinna kõige tihedamini ja olen jäänud Pärnu Uuskasutuskeskusele ustavaks just nende alati huvitava valiku ning ülimõnusa teeninduse pärast.

Oluline on ka see, et selleks et luua vägevaid shuute, kui sa oled algaja või alustav fotograaf, kelle tagataskus pole veel suuremaid rahasummasid või koostöölepinguid erinevate disaineritega, on sul alati võimalus minna ja otsida omale vajalike ideid ja rõivaid ja kangaid taaskasutusest. Aga loomulikult, soovitan taaskasutust ka juba mitte nii alustavatatele fotograafidele, sest.. Taaskasutus on hinnas! 🙂
Kui vaja, leiab sealt nii igavat masstoodangut, kuid taaskasutuse gurmaanidele leidub seal ka alati miskit erilist ja omapärast.

This time, I’m talking a little bit more about the clothes and jewellery I use in my photoshoots.
First of all, I need to say, that I am a HUGE fan on reuse and second-hand shops!
When I go to my favorite local second-hand shop, I have a developed a system.
First, if I have some, I’ll put my own bag of reusable things to the donation box. Then I move on to the shoe section. You won’t believe how many amazing shoes I have found there! Next stop is the fabric section, because I do sew some of those costumes for photoshoots myself. After that I check out all the dresses and retro section. Before my last stop, I’ll wonder around a bit and also check out the dishes (‘cause you’ll never know) and then I head on to the jewellery section.
Whoever has visited Pärnu Uuskasutuskeskus knows, that this system of mine, ‘causes a lot of going back and forward in the shop, but hey, normal is boring!
I also like to reuse clothes, that are waiting for better times in my own closet and also the ones, that in the first place are made for other purposes.

Process (Extras)

Modell: Reeli
Asukoht: Valgeranna, Pärnumaa
Mõnikord ei lähe asjad nii nagu loodad või tahad. Nii ka seekord.
Sõitsin ühel päeval linnast koju, kui raadiost tuli üks lugu, mis ühe pildistamise idee generaatori tööle pani. Joonistasin kõik üles, kirjutasin veel rohkem ja tundus nagu okei olevat.

Siis jõudis kätte pildistamise päev. Meik tuli imeline, riided leidsime ka ning võtsime suuna Valgeranna poole. Mis meid ei soosinud, oli ilm. Külm ja kõle. Ühel hetkel tegime pausi ja läksime autosse sooja. Reeli püüdis oma läbikülmunud jäsemeid üles soojendada ja mina peas mõelda, et mis valesti on. Pildid, mis selleks ajaks tehtud olid, olid ilusad ja ma olin nendega rahul. Aga idee, mida edasi tahtsin anda, ei kajastunud kohe üldse mitte.

Istusime seal autos minuteid viis kuni kümme ning viskasime siis turvavööd peale, sõitsime koju ja olime otsustanud, et teeme homme katse nr. 2. Kui tegelikult oli meil pühapäeva hommik mõeldud lihtsalt ilupiltide tegemiseks linnapildis, siis olime selle nõus ohverdama selle ühe idee nimel.

Katse nr.2 läks piltide mõttes samuti edukalt. Ma teadsin, et mul on materjali mille hulgast valida küll ja veel. Kuid ma teadsin ka seda, et mu algne idee ei tulnud siiski läbi. Ja mõnikord lihtsalt on nii. Mõnikord tuleb kokku hoopis midagi muud, kui algselt plaanis oli. Lõpp kokkuvõttes tuli sellest ju imeline sessioon.

Mu algne mõte aga on nüüd riiulis ja ootab oma õiget aega 🙂

CREATION: The Siren

Merineitsi aka Vetehaldjas
Orginaalpostitused SIIN ja SIIN
On hetki, kus mul valmib peas valmis terviklik pilt mõnest pildistamise ideest. Teine kord valmib lõpptulemus pildistamise käigus.
Kuid on ka mõtteid, mis istutatakse mulle pähe kellegi teise poolt ja nii ta seal vaikselt küpseb. Tegelikult, kui tegemist on inspireeriva ideega, siis vaiksest küpsemisest pole juttugi. See võtab üle kogu mu mõttemaailma ja ma võin tunde veeta arvuti taga lisaideid otsides või mõtteid kirja pannes ja joonistades. Vetehaldja fotosessioon saigi alguse just sellest, et seekord pöördus Annabell minu poole “Kuule, mul on mõte!” ja mul polnud selle kohta muud öelda, kui et teeme ära!
Teadsime, et sessioon saab toimuma Koerus, kuna olin lähiajal nagunii sinna kanti minemas. Esimesena said minu jaoks paika asukohad – Norra allikad ja Väinjärv. Väinjärv oli küll tagavara plaanina, aga ausalt, see töötas nii imeliselt lihtsalt. Aga me jõuame selleni kohe kohe. 
Ühesõnaga, Norra allikad on nii mitmekülgsed ja seal on palju erinevaid asukohti, kus pildistada. Ilmselgelt! Olen seal ju korduvalt pildistamas käinud. Annabelliga lausa kaks korda ja kolmas oli ootel. Seekord valisime pildistamiseks Võlingi allika ümbruse ja oja äärse. 
Vetehaldjas – Müstiline, flirtiv, naiselik, väliselt unistav, sisemiselt enesekindel, teadlik igast oma liigutusest…
Sessiooni esimese osa ideeks oli näidata Vetehaldjat maismaal. Kuidas ja kus ta liigub jne. 
Vetehaldja riietus – Juhuste kokkulangevusel oli Annabell selle kleidi alles hiljuti endale sõbranna käest saanud. Ning kui ta selle selga pani – töötas. Imeliselt. Mulle meeldis nii selle kleidi lõige, kui ka värvilahendus – roheline, kollane, valge, sigrimigri. Piisavalt looduse rohelusest eralduv, kuid samas sobilik. 
Kui meigiidee oli mul kiirelt lahendatud ja kirja pandud, siis soeng esimeseks sessiooniks valmis alles allikatele jõudes. Okei, päris õige see ei ole. Eelmisel õhtul palusin Bellal krepilokid teha ja tekitasin sellega talle ja ta emale eelnevaks õhtuks tööd juurde 🙂 
Kuid et kuidas ja mis täpselt võiks esimeses osas juuste seis olla, ma veel ei teadnud. Ja siis sai neid juukseid natukene siit ja natukene sealt keerutatud, tagant üles tõstetud ja mõned iluklambrid juurde lisatud ja voila!
Meik oli seekord full-on. Ehk siis juba esimene meik oli tugev ning eesmärgiks oli siduda kaks erinevat osa just meigiga. Esimeses osas metsa all tehtud piltidel ei tulnud tugevad lillad toonid nii palju esile, kui siis, kui järves pildistasime. Kuid tegelikkuses lisasime kahe sessiooni vahel meigile vaid natukene huuleläiget ja ohtralt highlighterit, et see müstiline kuma rohkem esile tõuseks.
Muster näol on tehtud läbi kanga näole lauvärvi kandes. 
Teise osa riietus oli üüüüsna minimaalne. Vetehaldja merineitsilik saba oli üks mu kinnisideedest, kui sessiooni ettevalmistasin. Et kui ikka üks Vetehaldjas teha, siis sabaga. Taaskord Pärnu Uuskasutuskeskuses ringi jõlkudes, leidsin selle materjali ja keksisin riiuli ääres rõõmutantsu teha – ideaalne! Uime osa oli tehtud täie teadmise juures, et nii kui see vett saab, laguneb see laiali. Lahendus oli lihtne – kolm kihti kangast (vahel siis tugevam kardinakangas) olid omavahel PVA liimiga kokku kleebitud. Kardinakangas sai vahele pandud selleks, et oleks võimalik uimekuju anda ja et see kuival maal natukene ka mängida kannataks. 
Kui sillapealne pildistamine tehtud sai, siis juba rebisime alt saba lahti, et Bellal mingigi võimalus liikumiseks oleks. Liikumine selle sabaga oli vaatepilt omaette. Kujutage ise ette, et olete jalgadest kinni seotud ja peate silla pealt vette tatsama. 😉
Ehetega sellel pildistamisel oli täpselt nii, et mida rohkem seda parem. Ma ei tahtnud kohe kuidagi tagasi hoida ja leidsin, et see läheb Vetehaldja iseloomuga kokku. Teab ju tema kõige täpsemalt, kus veealused aarded tegelikult asuvad 😉
See on siis hetkel viimane behind the scenes postitus Haldjaseeriast. 
Juba homme ootab mind ees uus pildistamine ja mine sa tea, mis järgmine nädal toob!
Olge armsad!

CREATION: Forest Fairy/Bog Fairy

Hei mu blogisõbrad!
Teate mis? Mõnikord tuleb mul üks mõte, siis see küpseb natuke aega, siis ma avaldan selle mõtte vajalikele inimestele ning seejärel tuleb teostus ja valmib lõpptulemus sellest ühest pisikesest mõttest. 
Hetkel on mul tegelikult üks suur mõte, mis juba varakevadest saadik küpsenud on. Kuid alati ei lähe asjad nii lihtsalt, kui mu viimaste fotosessioonide ja nende ideedega. 
Kuna hetkel on mul tekkinud pildistamisega väike paus, siis mõtlesin veidi avaldada viimaste sessioonide tagamaid. 
Metsahaldjas (Forest Fairy) 
Orginaalpostitused SIIN ja SIIN
Esimene haldjaseeria oli inspireeritud (tataradaaaa) meie metsadest. Kevadel Annabelliga Norra allikatel pildistamas käies (Leiad selle postituse SIIT), avastasin metsas pildistamise võlu (valu tuli hiljem). Metsas mänglev valgus, loomulikud varjundid ja kogu see õhulisus ning erinevad dimensioonid. Neid pilte sorteerides tuli ka mõte Metsahaldjast. 
Metsahaldjas – õhuline, lendlev, õrn, tugev, enesekindel… Kujutasin ette, kuidas see haldjas jalutab hommikuses metsas, kuulates lugusid, mida linnud, loomad ja taimed talle räägivad. Metsahaldjas on kui Looduse tugiisik, kes aitab, toetab ja hoiab kui vaja.
Riietuse Metsahaldjale leidsin juhuslikult Pärnu Uuskasutuskeskuses ringi uidates (see on ka üks omaette maagiline koht ma ütlen). Tegemist on ühe lihtsa öösärgi ja hommikumantliga. Nad olid täpselt nii parajalt tagasihoidliku tooni ja tegu, et sobisid Metsahaldjale kui valatult.
Metsahaldja meigi märksõnadeks seadsin järgnevad – kerge, kumav, tagasihoidlik.
Kui ma niimoodi jälle oma sõbrannadele külje alla ujun, et kuuuuuuuule, tahaks pildistama minna, siis võtan ma tavaliselt ikka maksimumi. Ehk siis vähemalt 2 erinevat sessiooni ühe korraga. See tähendab aga ka seda, et esimene meik peab olema järgnevat toetav ja andma nö juurdeehituse võimaluse (inglise keeles on see väljend kordades mugavam – building 😀 )
Ka Reeliga sai samal päeval Riisa rabas pildistades kaks erinevat sessiooni tehtud. Idee poolest. Jätkasime ju siiski Haldjaseeriat. 
Rabahaldjas (Bog Fairy)
Orginaalpostitused SIIN ja SIIN
Inspiratsioon – Eesti rabad, nende mitmekülgsus, värvide mäng erinevatel aastaaegadel, võimsus ja rahu.
Rabahaldjas – müstiline, kihiline-mitmekülgne, kõrk, tugev, enesekindel, uitav, hirmutav, värvikas.
Rabahaldja riietus pidi olema miskit õhulist aga samas võimast. Reeli kantud korsett esineb meie ühistel pildistamisel ikka ja jälle. Tellisin selle kunagi endale, kuid kätte saadud kaup ei vastanud mõõtude poolest ootustele. Tagasisaatmine lükkus muudkui edasi ja siis ilmselt tuli juba meil Reeliga esimene pildistamine, kus seda kasutasime. Ühel hetkel tegime kokkuleppe, et kui Reeli minuga 3 korda pildistamas ära käib, siis saab selle endale. Antud pildil on see juba neljandat korda meie sessioonidel esindatud kaunitar. 
Seeliku meisterdasin ise. Natuke pitskardinaid (Pärnu Uuskasutuskeskusest leiab kõike ma ütlen!), natukene tüllet ja valmis ta saigi. Noh jah, Päris mitu tundi nokitsemist ja nõelapisteid nii seelikul kui sõrmedel, aga ma jäin tulemusega rahule. 
Liikumine selles polnud küll lihtne ja loodus tahtis vägisi koju kaasa tulla, kuid pildi nimel oli Reeli nõus selle kõik välja kannatama. Ta on nii tore ikka.
Rabahaldja meigi jaoks lisasime Metsahaldja meigile veidi vunki juurde, tugevam kontuur ja silmameik ning kirkam huulevärv. Lisaks ka ajutised tatoveeringud.
Ehted on pärit minu isiklikust kollektsioonist ja osa ka jõulukaunistuste kastist 😉
Nii nad sünnivad… Ühest mõttevälgatusest. 
Osad ideed joonistan ka paberile ja päris kiirelt peale mõtte sündi, annan neist teada ka neile, keda pildistamisel näha tahaks. Tihti saavad nii ideed veel hoogu juurde ja lõpptulem veel parem, kui alguses lootsid. 
Tihti jääb erinevates foorumites silma märkus erinevate fotograafide kohta – “Ah see pildistab ainult oma sõbrannasid, pole ta mingi fotograaf!”.
Neid märgates tahaks minna ja kõiki oma sõpru ja sõbrannasid kallistada ja öelda neile, kui tänulik ma olen, et nad ikka ja jälle mu ideedega kaasa tulevad. Kätt peab ju harjutama, oma ideid peab proovima teostada ja algajal fotograafil on ju võimalus selleks kõigeks appi paluda oma tuttavaid. 
Seega – aitäh Reeli!
Järgmise põneva ideeni!