The Year of 2016

Hei mu armsad sõbrad!
Selle huvitava aasta lõpetuseks toon teieni kokkuvõtte kõikidest pildisessioonidest, mida see aasta endaga kaasa tõi. Vahele kirjutan ka väikseid vihjeid ja uudiseid, mida uuelt aastalt oodata on ja mis kõik kaadri taga sel aastal toimus. 
  Juba eelmiste jõulude paiku oli teada, et sellest tuleb üks huvitav aasta. Juba sügisest olin end töötuks registreerinud ja noorsootööst osalise puhkuse võtnud. Kaitseliidu noortega tegelemine 100% noorsootöö puhkust ei võimaldanud ja mis mul selle vastu ikka olla sai, et Paikuse Kodutütardega oma teadmisi jagada. Olgem ausad, õpetasid nad ise ka mind hoolega 😉
Aga teada oli, et uuest aastast hakkan oma senist hobi tõsisemalt võtma ning oli siht oma firma luua.
JAANUAR
Pildistamise rindel oli aasta esimene fotosessioon koos Kärdiga. Ega meil ausalt öeldes nüüd kindalt sihti silme ees ei olnud, et vot just sellist tegelast või sellist lugu tahaks läbi piltide jutustada. Ometi oli see üks võimas avapauk algavale aastale. Sellel sessioonil avastasin ma enda jaoks uusi nurkasid ja ideid, mida teostada.
 Järgmisena mahtus samasse kuusse külaskäik Reeli juurde. Ja otseloomulikult tuli kasutada võimalust ja mu imekaunis Viljandis pildistama minna. Seekord oli mul miski nägemus sellest, millist lõpptulemit ma ootan. Teoks see aga ei saanud. Sai tehtud mõned märkmed kõrvade vahele ja edasi mindud.
VEEBRUAR

Veebruaris otseseid fotosessioone ei toimunudki. Mingil hetkel käisime Tõnisega rabamatkal ja avastasin enda jaoks kohad, mis kohe oma lugu hakkasid jutustama. Sel matkal sündis idee Rabahaldjast ja ma olin veendunud, et selle fotosessiooni pean ma tegema just Reeliga. Ja maikuus see Rabahaldja mõte ka reaalsuseks sai.
Sel kuul alustasin ka oma esimese koolitusega ja tegin suure sammu firma loomise osas edasi.
MÄRTS

Märtsis ootas ees esimene suurem väljakutse sel aastal – püüa pildile põnnid. Võtsin jälle suuna Viljandi peale ja püüdsin kaamerasse õed Reanna ja Remelini.
Ja et fototöötlus liiga üksluiseks ei läheks, siis püüdsin iseennast ka “tööhoos” pildile. Pupsiku niisamuti. 
APRILL

Selle aasta teine suur väljakutse – pulmad. Kui Mare mulle esiti kirjutas ja uuris, et kas oleksin nõus pildistama minema, siis kukkusid mul ahvid peas taldrikuid kolistama. Kas tõesti? Mina? Ja kas tõesti lähebki pulmaks? Ja kõik ongi päris päriselt?
Ja noh, oligi 🙂
Olime varasemalt juba miskid paigad välja valinud, kuid ilmast tulenevalt oli vaja mõned korrektuurid teha ja jäime oma ilupiltidega Norra mõisa ümbrusesse. Ilupildid said kiirelt purki püüdud. Algas väljakutse nr 2 – registreerimise pildistamine Paide maavalitsuse ruumides. Selgus, et see ruum on kõike muud, kui mu olemas oleva objektiivi sõber. 
Sealt maalt hakkasin uurima ka juba uusi objektiive ja nende võimekust. Olemas olev tehnika hakkas mulle endale jalgu jääma. 
See pulmapäev aga jääb igaveseks meelde. Ilmselt ka kõik need tunded, mis päeva jooksul üle käisid 🙂 
MAI

Küll nüüd maikuus läks pildistamiseks. Aga selleks hetkeks, olin ma läbinud kaks koolitust ja kirjutanud äriplaani. Ilmselt ihkas hing millegi loomingulise järele.
Tuleviku silmas pidades võiks võrdlevalt öelda, et lahja kuu, aga hobi korras toimetada ühe kuu jooksul kuue eriilmelise sessiooni kallal…? Super mu arust 🙂
Kõige pealt sõitsin Koeru ja saime taas Annabelliga kokku. Mul oli kaks ideed – lilleneiu ja ninja. Ninja oli lõbus väljakutse meile mõlemale (ja Bella pühendumine meie fotosessioonidele – imeline! Ta googeldas ja juutuubitas ninjasid ja joogat ja..) ning lilleneiu sessiooni ajal armusin meie kaunitesse metsadesse. See loomulik metsavalgus ja võimalused.. 🙂

Selleks ajaks olin ära saatnud ka toetusetaotlused Töötukassale, et saaks oma firmale nurgakivi laduma hakata. Jäi üle vaid oodata ja pildistada.
Seega, juba otsapidi Koerus olles tegime koos Brigitaga meie esimese ühise sessiooni. Mitme milline hommik Väinjärve ääres, koos kohvi, hea jutu ja natukese pildistamisega – mida veel soovida.
Kuu lõpu osas sain kokku Kärdi ja Patdsiga ning läksime metsa alla jalutama. Nad on mul sellised toredad numpsikud, et püüaks neid kohe veel pildile. Järgmine kord teeme stiilika! Onju?!
Eelpool kirjutasin võrratust Riisa rabast, kus veebruari kuus matkamas käisime. Seal sündinud idee jõudis teostuseni maikuu viimastel päevadel. Kutsusin Reeli külla, kallasin ta kunstjumega üle, pakkisime riided ja aksessuaarid ja fotoasjad kokku ning läksime rappa. Sellest sessioonist tuli kokku 4 (+2) blogipostitust (4 orginaali, 2 how-to) ning sündis Haldjate seeria. 
JUUNI
Juuni esimesel päeval seadsin sammud Valgeranda. Tegin metsavahele veidi ilu ja jäin ootama. Oli üks tähtis päev. Peale mõningast ootamist, sain pildile püüda ühe armsa perekonna, ühe põlvele laskumise ja ühe jah’i. 
Kaheksandal juunil nägi ilmavalgust Mask. Rabahalda sessioonil kasutusel olnud mask paelus mind juba varem – alates hetkest, kui Magaziinist ostetud maskid valgeks värvisin. Kutsusin Kardo kampa ja püüdsin nii halvasti kui võimalik Kardole selgitada, et mida ma temalt nüüd Maski tegelaskuju loomisel ootan. Justnimelt halvasti, sest ma ei ole oma nägemuse selgitamisel veel kõige parem. Aga sellest sessioonist ajendatuna, on plaanis Maski-seeriat tulevikus jätkata. Oh mis plaanid mul kõik talle varuks on 🙂
JUULI

Ja siis tuli jälle Kärdu külla!
Sügisel üks sõber juba uuris mu käest, et kas igakord, kui Kärdu Eestis on või külas käib, lähme uuele fotosessioonile. Vastus – 50:50! Mõnikord suudame ikka niisama ka olla.
Aga Kärdil on ideed ja mul on ideed ja milleks siis need teostamata jätta, kui on võimalust ja aega.
Esimesena tahtsime veidi uurida Steam Punki maailma. Päris päris Steam Punkini me ei jõudnud, aga inspiratsiooni sai ammutatud küll. Lisaks sai oma järje haldjaseeria.  

Mis nendele sessioonidele aga eelnes?
Eelmisel õhtul paar tundi riidevahetust stiilis: mmm, aga proovi nüüd neid asju koos, oota, vaheta ikka tagasi, õu, aga kui sa nüüd need asjad kõik selga ajad jne. Kärt pidas vapralt vastu, pilgud õnneks ei tapa ja lõpp-tulemus, ma arvan, oli seda väärt 😉
Ja siis kirjutas mulle ühel päeval Annabell: “Mul on mõte!” Lisasin oma mõtted sinna juurde ja kokku tuli imekaunis seeria Norra allikatel ja Väinjärvel.
Järves pildistades oli omaette põnev “publiku” olemas olu. Eelmisel suvel käisin samuti Väinjärve ääres pildistamas, aga see oli rohkem peresessioon/lastesessioon ja inimesi ümberringi oli rohkem ja me kuidagi sulandusime massi. Aga seekord… Põnev oli. Töötluse käigus sain taustale ujunud lapsi kustutada ja pildistamise ajal kõrvalt kommentaare kuulata. Ja kokkuvõttes olin sellisele kogemusele tänulik. 
AUGUST

Augustis kustutasin ühe vana võla, sõitsin Viljandisse ja pildistasin Birgiti pooleks. Vahepeal mõtlesin, et lähebki pooleks, sest läksin hoogu ja lasin Birgitil küll üht küll teistpidi väänelda, hüpata ja keerutada. Ma ei tea, kas ta teab, aga mul temaga veel üks plaan peas haudumas. 

SEPTEMBER

Võtsin suuna Tallinna. Sest Brigita käskis. Hästi rangelt. Ja mis sa ikka temaga vaidled, eks ole. Oli kaunis vihmane päev. Lugege seda nüüd, mis pidi soovite. Venitasime välja minekuga ikka päris pikalt, aga kui lõpuks läksime ja Linnahalli jõudsime ja vihma ära peletasime, saime tulemuseks ühe väga ägeda sessiooni. Esiteks Linnahalli võimalused pildistamisel, teiseks Brigita! Oeh 🙂
Ma kipun viimasel ajal ikka ütlema seda, et esimene sessioon on tutvumisdeit ja juba järgmisel sessioonil hakkame maagiat looma 🙂

OKTOOBER

Seekord kirjutasin mina Bellale: “Mul on mõte!”
Halloween oli lähenemas ja ühel ööl, kui uni juba peaaegu oli maha oli murdnud, tuli nägemus hullust pruudist. Ja nii ta siis sündis… Üks hull, natuke surnud, kummituspruut.

NOVEMBER

Meelitasin Reeli endale külla jälle. Ja loomulikult pildistama ka! Selle fotosessiooni muredest ja rõõmudest kirjutasin pikemalt vastava postituse juures, kuid kõigest hoolimata kukkus välja üks imeline sessioon.

Vahetult enne seda sessiooni, olin ära saatnud oma taotluse Töötukassale. Jep, jälle. Katse kolm juba tegelikult. See oli viimane pingutus ja lootus. Oma peas olin ma nii nii valmis. Nüüd tuli jõuludeni vastust oodata.

Ja novembrikuu viimasel päeval see vastus tuli. Nüüd olin kõik jutud ära rääkinud, mida nad lugeda tahtsid ja olid nõus mulle toetuse andma. See tähendas vaid ühte – hakkame firmat looma ja teeme hobist oma töö.

DETSEMBER

Minu viimane sessioon sel aastal toimus Tallinnas. Üks üdini halli ilmaga päev Hallide juures. Tubane fotosessioon pole just mu kõige tugevam külg. Ja kui mina ikka püüan ennast arendada sel alal, siis praegune fotoka objektiiv teeb pigem igapäevaga taandarengut. Aga tehtud ta sai ja see oli minu jaoks üks eriliselt tore päev. Sellest päevast saadud emotsioon oli lihtsalt nii positiivne, et ümbritsev ilm oli vaid väike kõrvalnähtus, mis erilist tähtsust enam ei omanud.

No ja nii siis läks, see aasta. Käisin koolitustel, kirjutasin kolm korda äriplaani ja suure jonnakuse tulemusena hakkangi oma äri looma. Huh, kui palju asju on vaja jaanuaris korda ajada ja siis muudkui reklaam ja reklaam ja reklaam ja siis juba pildistamised ja … Ma ei oskagi kirjeldada seda, kui natuke palju hirmus on olla. Aga samal ajal on nii põnev ja uhke ka.
Mida see kõik siis tähendab? Esimesena muutub meie pesa nimi. FuzzyMcMini on oma töö ära teinud ja nüüd on aeg järgmise keelemurdja jaoks. Lähima kuu jooksul peaks tööle seadma end uus koduleht, mille üheks osaks jääb ilmselt ka see blogi. Mulle meeldib osadest ideedest pikemalt kirjutada ning osasid sessioone suuremas mahus näidata.
Kõikidest uuendustest annan läbi Facebooki lehe ikka jooksvalt teada 🙂

Ning ma loodan, et sellisel kujul aastalõpu postitus, on mu esimene ja viimane siin blogis. Ja seda just kõige positiivsemas mõttes – ma loodan, et uuel aastal on mul samaks ajaks olnud nii palju erinevaid sessioone, et vaid oma kõige kõige lemmikumad saan siin üles loetleda. Sest muidu peaks raamatu kirjutama.

Olge paid!

CREATION: The Siren

Merineitsi aka Vetehaldjas
Orginaalpostitused SIIN ja SIIN
On hetki, kus mul valmib peas valmis terviklik pilt mõnest pildistamise ideest. Teine kord valmib lõpptulemus pildistamise käigus.
Kuid on ka mõtteid, mis istutatakse mulle pähe kellegi teise poolt ja nii ta seal vaikselt küpseb. Tegelikult, kui tegemist on inspireeriva ideega, siis vaiksest küpsemisest pole juttugi. See võtab üle kogu mu mõttemaailma ja ma võin tunde veeta arvuti taga lisaideid otsides või mõtteid kirja pannes ja joonistades. Vetehaldja fotosessioon saigi alguse just sellest, et seekord pöördus Annabell minu poole “Kuule, mul on mõte!” ja mul polnud selle kohta muud öelda, kui et teeme ära!
Teadsime, et sessioon saab toimuma Koerus, kuna olin lähiajal nagunii sinna kanti minemas. Esimesena said minu jaoks paika asukohad – Norra allikad ja Väinjärv. Väinjärv oli küll tagavara plaanina, aga ausalt, see töötas nii imeliselt lihtsalt. Aga me jõuame selleni kohe kohe. 
Ühesõnaga, Norra allikad on nii mitmekülgsed ja seal on palju erinevaid asukohti, kus pildistada. Ilmselgelt! Olen seal ju korduvalt pildistamas käinud. Annabelliga lausa kaks korda ja kolmas oli ootel. Seekord valisime pildistamiseks Võlingi allika ümbruse ja oja äärse. 
Vetehaldjas – Müstiline, flirtiv, naiselik, väliselt unistav, sisemiselt enesekindel, teadlik igast oma liigutusest…
Sessiooni esimese osa ideeks oli näidata Vetehaldjat maismaal. Kuidas ja kus ta liigub jne. 
Vetehaldja riietus – Juhuste kokkulangevusel oli Annabell selle kleidi alles hiljuti endale sõbranna käest saanud. Ning kui ta selle selga pani – töötas. Imeliselt. Mulle meeldis nii selle kleidi lõige, kui ka värvilahendus – roheline, kollane, valge, sigrimigri. Piisavalt looduse rohelusest eralduv, kuid samas sobilik. 
Kui meigiidee oli mul kiirelt lahendatud ja kirja pandud, siis soeng esimeseks sessiooniks valmis alles allikatele jõudes. Okei, päris õige see ei ole. Eelmisel õhtul palusin Bellal krepilokid teha ja tekitasin sellega talle ja ta emale eelnevaks õhtuks tööd juurde 🙂 
Kuid et kuidas ja mis täpselt võiks esimeses osas juuste seis olla, ma veel ei teadnud. Ja siis sai neid juukseid natukene siit ja natukene sealt keerutatud, tagant üles tõstetud ja mõned iluklambrid juurde lisatud ja voila!
Meik oli seekord full-on. Ehk siis juba esimene meik oli tugev ning eesmärgiks oli siduda kaks erinevat osa just meigiga. Esimeses osas metsa all tehtud piltidel ei tulnud tugevad lillad toonid nii palju esile, kui siis, kui järves pildistasime. Kuid tegelikkuses lisasime kahe sessiooni vahel meigile vaid natukene huuleläiget ja ohtralt highlighterit, et see müstiline kuma rohkem esile tõuseks.
Muster näol on tehtud läbi kanga näole lauvärvi kandes. 
Teise osa riietus oli üüüüsna minimaalne. Vetehaldja merineitsilik saba oli üks mu kinnisideedest, kui sessiooni ettevalmistasin. Et kui ikka üks Vetehaldjas teha, siis sabaga. Taaskord Pärnu Uuskasutuskeskuses ringi jõlkudes, leidsin selle materjali ja keksisin riiuli ääres rõõmutantsu teha – ideaalne! Uime osa oli tehtud täie teadmise juures, et nii kui see vett saab, laguneb see laiali. Lahendus oli lihtne – kolm kihti kangast (vahel siis tugevam kardinakangas) olid omavahel PVA liimiga kokku kleebitud. Kardinakangas sai vahele pandud selleks, et oleks võimalik uimekuju anda ja et see kuival maal natukene ka mängida kannataks. 
Kui sillapealne pildistamine tehtud sai, siis juba rebisime alt saba lahti, et Bellal mingigi võimalus liikumiseks oleks. Liikumine selle sabaga oli vaatepilt omaette. Kujutage ise ette, et olete jalgadest kinni seotud ja peate silla pealt vette tatsama. 😉
Ehetega sellel pildistamisel oli täpselt nii, et mida rohkem seda parem. Ma ei tahtnud kohe kuidagi tagasi hoida ja leidsin, et see läheb Vetehaldja iseloomuga kokku. Teab ju tema kõige täpsemalt, kus veealused aarded tegelikult asuvad 😉
See on siis hetkel viimane behind the scenes postitus Haldjaseeriast. 
Juba homme ootab mind ees uus pildistamine ja mine sa tea, mis järgmine nädal toob!
Olge armsad!

CREATION: Guardian of the Woods

Jätkates haldaseeria tutvustamist…
Metsade Valvur (Guardian of the Woods)
Orginaalpostitused SIIN ja SIIN
Metsade Valvuri idee küpses kokku erinevate asjade kokku langemisel. Kärt oli endale kinkinud ühe ägeda lipsu ja lipsuga juukselõksu ning mul tekkis idee lipsuseelikust. See tähendab siis kikilipsudest koosnevast seelikust. Kuna me pildistama tahtsime juba ammu minna, siis Kärdu puhkuse ajaks olid plaanid paigas. Vaja ainult see lipsuseelik valmis teha. 
Juhtus aga see, et ma läksin selle lipsuseeliku ja ajaga tülli. Väljalõigatud lipsud istuvad mul siiani kapi otsas ja ühel päeval saab ka see lipsu seelik valmis õmmeldud, kuid tol hetkel, kui pildistamine kohe kohe ukse taga oli, siis jäi plaan katki. Seelik ei edenenud nii nagu ma soovisin ja umbes praegu täpselt sel hetkel, kui ma nüüd seda postitust kirjutan, tuli mul mõte, kuidas seda tegelikult teostama peaks. 
Seega, oli meil pildistamise ajaks paigas täpselt üks plaan – Steam Punkist inspireeritud sessioon (postitused SIIN ja SIIN). Siis ma istusin ja mõtlesin, et kas üldse ja kuidas lahendada teise sessiooni probleem. Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, siis kipub oma sõbrannadega ikka maksimumi võtma. 
Vaatasin lipsuseeliku kavandit ja värvilahendusi ning just värvidest inspireerituna hakkas küpsema järgmine Haldjake. Kahmasin kapist välja Rabahaldja seeliku ja proovisin selle juurde leida erinevaid pluuse ja lahendusi just ülemise otsa tarbeks. Lõpliku lahenduse leidsime Kärduga koos, kui Kärt sai pildistamise eelõhtul korduvalt erinevaid riideid ja kombinatsioone proovida. Ega see lihtne ei olnud ja ma olen üpris kindel, et nii mõnelgi korral, kui ma tulin jälle mingi variandiga välja, oli Kärt mind valmis lööma. Ja ma poleks talle seda üldse pahaks pannud 😀
Metsade Valvur – mitte mingi tavaline haldjas, väliselt õrn, lendlev, soe, sisemiselt tugev, kaitsev, võitleja, tähelepanelik.
Metsade Valvuri lõplik konseptsioon kujunes välja koostöös Kärduga. Nagu ta ise on öelnud, siis ega see haldjateema tal just kõige lihtsam ei ole. Olla selline malbe ja lendlev ja õrn – not exactly THE cup of tea she would usually order. Ja pildistamise alguses hakkasid Kärdu sõjaprintsessilikus ja haldja õrnus imelist koostööd tegema. Sellest tegelaskujust kasvas välja keegi, kes esmapilgul võib tunduda õrn ja tagasihoidlik, kuid kelle sisemine tuli ja võitlusvaim on valmis ületama kõik takistused, mis teele satuvad. Ta armastab oma kodu ja on valmis seda iga hinna eest kaitsma.
Metsade Valvuri riietus – Rabahaldja seelik, millele sai lisatud õhukesest lendlevast materjalist kardin ja minu enda pisikeste näppude all valminud kimono. Kogu heledusele ja õrnusele kontrastiks must body, korsett, mustad püksid ja tanksaapad.
Kui alguses oli plaan paljajalu pildistada, siis tanksaapad lõpetasid selle look’i täiuslikult.
Kui enamast teen ma oma modellidele pildistamise ajaks ise meigi, siis Kärdu puhul see nii ei ole. Ta on selles meiginduse asjas nii vapustavalt osav, et seda talenti oleks patt kasutamata jätta. Nii saan mina samal ajal pildistamise jaoks vajalike asju ette valmistada ja viimaseid asju kokku pakkida. Saladuskatte all võin öelda ka seda, et just Kärt oma meigioskustega on mind väga palju erinevate pilditamiste juures inspireerinud ka ise rohkem katsetama ja kätt harjutama. 
Juustele lisasime volüümi mitmete mitmete pikenduste abil ja väikse kaunistuselemendina lisasime eelmisel päeval ostetud pea… Võru? Paela? Peapaela vist jah 🙂
Ehk siis, alati ei ole mul kindlat konseptsiooni. On vaid idee. Ja kui minul peab olema julgus oma idee välja käia, siis mu pildistavatel peab olema julgus selle ideega kaasa tulla. 
Mu maailma kõige toredamal Kärdul see julgus on! Olgugi, et ta esialgu ennast selles haldjateemas ehk kõige mugavamalt ei tundnud, siis lõpptulemus ja lõpplahendus mängisid selle võrra maagilisemalt kokku. 
Aitäh Kärdu!
Aitäh, et sa kogu mu hullumeelsusega kaasa tuled!
Aitäh, et Sa oled nii võrratult toetav!
Aitäh, et sa oled nii julge ja oma ideedega minu ideid veel kõrgemale lennutad!
Love you!