Little Princesses

Pühapäeval käisime pisikeste Viljandi linna printsessidega järve ääres jalutamas.
Kui esialgu kaamera välja võtsin, polnud neil kaamerast sooja ega külma. Rääkimata siis kaamera poole vaatamisest. Kõik muu oli kordades põnevam 🙂 Aga seda nauditavam oli tabada neid x-hetki, mis kõikide tegevuste vahele jäid. 
Ma olen siin ühtpidi ja teistpidi mõelnud nende asjade peale ja jõudnud järeldusele. Ju on see lihtsalt minu stiil (või kehvemal juhul mugavustsoon), et mulle meeldib põnne jälgida tegevuses ja sealt need momendid siis pildile saada. Rakendasin seda mõtet nii suvistel pildistamistel, kui ka sel pühapäeval. 
Reanna ja Remeliniga oli mul võimalus nendega ka juba eelmisel päeval tutvust teha ja koos aega veeta. Selle võrra oli pühapäevane pildistamine kergem. Ei tulnud päris võõras tädi neid pildiaparaati püüdma. 
Teine kiiks (mis väljendub eriti just laste pildistamisel) on see, et ma ei taha endale ette panna numbrilist piirangut. Selles mõttes, et a’la tunni ajase pildistamise kohta annan välja nii ja nii mitu pildifaili. Väikeste laste puhul on lihtsalt nii palju selliseid pisikesi hetki, mis sul mõne sekundi jooksul on võimalik pildile püüda. Ja nii saabki teine kord välja valitud 3-4 pilti, kui laps on sama koha peal, samas poosis, aga näo ilmed ja emotsioon seal taga täiesti erinev. 
Jätkan seda juttu, kuidas ma pilte esitlemiseks valin ja mis mõtted mul seal taga on, juba teisel korral. 🙂 
Siis on millest kirjutada ja ei veni see siin liiga pikaks 🙂
Nädalalõpus on oodata uut postitust tänasest jalutuskäigust!
Seniks aga kallidpaid!