Process (Extras)

Modell: Reeli
Asukoht: Valgeranna, Pärnumaa
Mõnikord ei lähe asjad nii nagu loodad või tahad. Nii ka seekord.
Sõitsin ühel päeval linnast koju, kui raadiost tuli üks lugu, mis ühe pildistamise idee generaatori tööle pani. Joonistasin kõik üles, kirjutasin veel rohkem ja tundus nagu okei olevat.

Siis jõudis kätte pildistamise päev. Meik tuli imeline, riided leidsime ka ning võtsime suuna Valgeranna poole. Mis meid ei soosinud, oli ilm. Külm ja kõle. Ühel hetkel tegime pausi ja läksime autosse sooja. Reeli püüdis oma läbikülmunud jäsemeid üles soojendada ja mina peas mõelda, et mis valesti on. Pildid, mis selleks ajaks tehtud olid, olid ilusad ja ma olin nendega rahul. Aga idee, mida edasi tahtsin anda, ei kajastunud kohe üldse mitte.

Istusime seal autos minuteid viis kuni kümme ning viskasime siis turvavööd peale, sõitsime koju ja olime otsustanud, et teeme homme katse nr. 2. Kui tegelikult oli meil pühapäeva hommik mõeldud lihtsalt ilupiltide tegemiseks linnapildis, siis olime selle nõus ohverdama selle ühe idee nimel.

Katse nr.2 läks piltide mõttes samuti edukalt. Ma teadsin, et mul on materjali mille hulgast valida küll ja veel. Kuid ma teadsin ka seda, et mu algne idee ei tulnud siiski läbi. Ja mõnikord lihtsalt on nii. Mõnikord tuleb kokku hoopis midagi muud, kui algselt plaanis oli. Lõpp kokkuvõttes tuli sellest ju imeline sessioon.

Mu algne mõte aga on nüüd riiulis ja ootab oma õiget aega 🙂

CatWalk

On kaunis esmaspäev. Tegelen pühapäevaste piltidega ja naudin niisama vaba aega.
Siis hüppab mulle pähe Bella. Ei tea, mis tal teoksil on ja äkki ta mõni päev tahaks õue minna, kui tal vaba aega on. Ja siis nohistan oma tegevustega edasi.
Paar tundi hiljem hakkab Facebook karjuma ja mis sa näed… Bella kirjutab!
Ning nii saigi lepitud kokku üks neljapäevane lõuna õues.
Võtsime Pupsiku ka kaasa ja suundusime esialgu Valgeranda. Seal tervitas meid üks armas kutsu. Vältimaks kõikvõimalike kokkupõrkeid kahe looma vahel, võtsime suuna autosse ja sõitsime Vana-Pärnu randa. Üks meri kõik ju. 
Seal tervitasid meid soe päike, külm tuul ja üks meesterahvas ja väike poiss. Teretasime viisakalt ja siis tuli päeva kuldküsimus: “Ja ongi päris kass või?”
 Titabeebid on ja jäävad titabeebideks. 
 See pilt on nii priceless! Bella emotsioon ja Pupsiku pilk… Ning ei, me ei tegelenud kassipiinamisega 🙂
 Pupsik asjatas täitsa omaette maas ja me siis kasutasime juhust, et teeme Bellast ilma kassita pildi ka. Ei läinud läbi see plaan.
Nad on mul nii armsad 🙂