CREATION: Ninja Meditation

Nagu Facebooki lehel mainitud sai, siis algne idee ja plaan olid hoopis teistsugused. Ehk siis meie sessiooni teine osa, kus Bella oli kaunis kevadine värskuse ja rahu puhang, pidi olema kogu sessiooni keskne teema. 
Kokkulepped olid tehtud ja pidime Bella selle õppeaasta viimase Pärnu päeva mu maja lähedal võsas kauneid pilte tehes mööda saatma. Ilmad oli ilusad ja kevad polnud veel nii õide ja rohelusse puhkenud. Pealegi, lootsin hiljutisest maastikupõlengust maja taga kasu lõigata. Kuidas keset musta ja põlenud maad on üks armas õieke – Bella. 
Hommikul kell 8 oli Bella mu ukse taga. Kaks minutit enne seda üles ärganuna, vaatasin aknast välja ja ilm midagi väga oluliselt positiivset ei tõotanud. Tegime siis kohvi ja tee ringi ning lootsime parimat. Juhtus aga see, et hakkas lörtsi sadama. Enne seda saatusliku päeva, olid kaunid päikselised ilmad. Peale seda päeva saabus kuumalaine. Ja see üks päev, mida meie tahtsime kasutada… Lörts.
Ega’s muud, kui et ajasime mõnusalt juttu, tegime süüa, viisin Bella koju tagasi ja läksime päevaga edasi. Leppisime kokku, et kui maale vanaema sünnipäevale lähen, teeme sessiooni ära.
Ja kuskil seal selle aja sees, sündis ka ninja mõte. Idee ei seisnud sugugi selles, et üks ühele nüüd mingit ninja wariori kehastada, vaid et võtta sellest ideest ja konseptsioonist inspiratsiooni. Eesmärgiks oli pildil kajastada sügava paueriga tasakaalustatud naist. Ja nii ta siis sai – tõsine power house look vs calm before storm. 
Üleüldine look (riietus, meik, soeng) hakkas ise kokku jooksma siis, kui riideid välja hakkasin otsima. Taasavastasin oma lotendavad püksid, kahmasin kaasa Tõnise pluusi (lootsin alguses valget kasutada, aga kes seda nüüd siis teab, kus see jälle on) ja korsett. Meigi osas olid kindlad tingimused silmad ja huuled välja tuua, ning ülejäänud kaunilt kumavaks teha. Soeng.. Noh.. Seda tegime kolm-neli korda ümber. Sest mul oli liiga palju mõtteid ja neist ükski ei töötanud nii, nagu selle sessiooni jaoks lootsin. Lõpp-tulemusega jäin siiski rahule.

How do I choose?

Veel enne, kui ma vajutan seda maagilist „publish“ nuppu, mis laseks teil uudistada teist osa pulmapiltidest, kirjutan siia veidi teise nurga alt juttu.
Avan teile samm sammult ühte teist maagilist ust, mis viib kogu mu pildistamiste ja blogikannete tahatuppa. Tänane lugu on nimelt sellest, kuidas ma pilte sorteerin ja valin. 


Üldjuhul tekib siin mitu alateemat, mis on seotud esiteks sellega, et kas ma teen kellegi teiste jaoks pilte või olen ise oma kahele kaunitarile järjekordse idee välja pakkunud. Teine osa valikutest on see, et millised pildid üleüldse nö mustast materjalist välja valida ja milliseid siin blogis avaladada.
Liigume siis tagant poolt ette poole selle teemaga.


Musta materjali ei vaata ma kunagi niisama läbi, vaid alustan sorteerimistöödega kohe töötlusprogrammis. Mul ei ole ilmselt kannatust ühe sama asjaga mitu korda tegeleda. Musta materjali säilitan ma samuti. Teine kord, kui ühtegi tööd ees ei ole, siis vaatan vanemat toormaterjali jälle läbi ja leian ehk uusi lahendusi, kuidas ja milline töötlus pildile anda.
Nagu ühes varasemas postituses mainisin, siis ei pane ma endale tänasel hetkel ette arvulisi piire. Stiilis, et ainult 20 pilti valin edasi andmiseks välja ja kõik. Kui ma kunagi sellise argumendiga hakkaks oma tööle rahalist väärtust panema, siis ma ilmselt annaks need ülejäänud 40 fotofaili alati boonusena kaasa. Sest… Ma lihtsalt ei saa.


Fotosid sorteerides ja töödeldes püüan ma alati hästi laialt vaadata. Pean silmas seda, et võib olla on konkreetse foto peal inimesel nina krimpsus või juuksed sassis või ehk pole foto kvaliteet alati kõrgklassist, aga kui see foto kannab endas edasi emotsiooni, mida ma arvan, et võib fotol olijale meeldida, suskan ma selle alati teiste piltidega kaasa. Ilmselt on tegemist fotoga, mis kunagi teiste silme ette ei jõua, kuid samas võib seda fotot vaadates alati mingi konkreetne mälestus jälle mõtteisse tulla.


Piltide avaldamisega siin blogis olen järginud iseenda kõhutundest tulenevaid reegleid. Kõige ilmekam näide on eelmine postitus pulmapeost ja registreerimisest. Postituse eesmärgiks oli edasi anda tolle päeva emotsioone, näidata minu stiili ning mitte mingil juhul rikkuda peoliste privaatsust. Avaldatud pildid olid pruutpaarist või peodetailidest ning ma usun, et see on täpselt piisav, et see miski eriline tunne ja mõte edasi anda.


Kui tegemist on fotosessiooniga, mille olen ise kavandanud ja püüdnud suurt kunsti teha, siis on mu valikuprotsess tsiiiiipakene teine. Ka sealt valin ma tegelikult välja ka need võib-olla siis.. mhh…kehvemad pildid… Ja edastan ka need pildil olijale (ehk siis enamasti Kärdile või Reelile). Kuid blogisse valin ma neid tihti mingi story alusel. Ehk siis mul on endal peas mingi stsenaarium (ma ei suuda jätkuvalt seda sõna ilma Pantalonet meenutamata välja öelda.. Ega ilmselt ka kirjutada… Pomisesin just oma ette „kššeeeni.. kššeenaarium…hihihii“) või lugu või emotsioon, mida tahan edasi anda. Paljudel juhtudel ei suuda ma ennast veel piisavalt tagasi hoida ja koostan samast sessioonist ka teise postituse, milles olevad pildid on sama kaunid või kaunimad veel, kuid mis esimese (ja algse idee) postituse sisu minu jaoks sel hetkel edasi ei kandnud.


Vot nii 🙂
Järgmisel korral kirjutan pikalt ja laialt oma fototöötluse eelistustest ning kuidas ja miks ma teatud valikud teen.

Vahelduseks mainin ära ka teised kanalid, kus mind leida võib:

Instagram: @FuzzyMcMini

ja 
Facebook: FuzzyMcMini 2.0 A Photography blog

Seniks aga musid-kallid-paid ja ilusat kevadet!