The Year of 2016

Hei mu armsad sõbrad!
Selle huvitava aasta lõpetuseks toon teieni kokkuvõtte kõikidest pildisessioonidest, mida see aasta endaga kaasa tõi. Vahele kirjutan ka väikseid vihjeid ja uudiseid, mida uuelt aastalt oodata on ja mis kõik kaadri taga sel aastal toimus. 
  Juba eelmiste jõulude paiku oli teada, et sellest tuleb üks huvitav aasta. Juba sügisest olin end töötuks registreerinud ja noorsootööst osalise puhkuse võtnud. Kaitseliidu noortega tegelemine 100% noorsootöö puhkust ei võimaldanud ja mis mul selle vastu ikka olla sai, et Paikuse Kodutütardega oma teadmisi jagada. Olgem ausad, õpetasid nad ise ka mind hoolega 😉
Aga teada oli, et uuest aastast hakkan oma senist hobi tõsisemalt võtma ning oli siht oma firma luua.
JAANUAR
Pildistamise rindel oli aasta esimene fotosessioon koos Kärdiga. Ega meil ausalt öeldes nüüd kindalt sihti silme ees ei olnud, et vot just sellist tegelast või sellist lugu tahaks läbi piltide jutustada. Ometi oli see üks võimas avapauk algavale aastale. Sellel sessioonil avastasin ma enda jaoks uusi nurkasid ja ideid, mida teostada.
 Järgmisena mahtus samasse kuusse külaskäik Reeli juurde. Ja otseloomulikult tuli kasutada võimalust ja mu imekaunis Viljandis pildistama minna. Seekord oli mul miski nägemus sellest, millist lõpptulemit ma ootan. Teoks see aga ei saanud. Sai tehtud mõned märkmed kõrvade vahele ja edasi mindud.
VEEBRUAR

Veebruaris otseseid fotosessioone ei toimunudki. Mingil hetkel käisime Tõnisega rabamatkal ja avastasin enda jaoks kohad, mis kohe oma lugu hakkasid jutustama. Sel matkal sündis idee Rabahaldjast ja ma olin veendunud, et selle fotosessiooni pean ma tegema just Reeliga. Ja maikuus see Rabahaldja mõte ka reaalsuseks sai.
Sel kuul alustasin ka oma esimese koolitusega ja tegin suure sammu firma loomise osas edasi.
MÄRTS

Märtsis ootas ees esimene suurem väljakutse sel aastal – püüa pildile põnnid. Võtsin jälle suuna Viljandi peale ja püüdsin kaamerasse õed Reanna ja Remelini.
Ja et fototöötlus liiga üksluiseks ei läheks, siis püüdsin iseennast ka “tööhoos” pildile. Pupsiku niisamuti. 
APRILL

Selle aasta teine suur väljakutse – pulmad. Kui Mare mulle esiti kirjutas ja uuris, et kas oleksin nõus pildistama minema, siis kukkusid mul ahvid peas taldrikuid kolistama. Kas tõesti? Mina? Ja kas tõesti lähebki pulmaks? Ja kõik ongi päris päriselt?
Ja noh, oligi 🙂
Olime varasemalt juba miskid paigad välja valinud, kuid ilmast tulenevalt oli vaja mõned korrektuurid teha ja jäime oma ilupiltidega Norra mõisa ümbrusesse. Ilupildid said kiirelt purki püüdud. Algas väljakutse nr 2 – registreerimise pildistamine Paide maavalitsuse ruumides. Selgus, et see ruum on kõike muud, kui mu olemas oleva objektiivi sõber. 
Sealt maalt hakkasin uurima ka juba uusi objektiive ja nende võimekust. Olemas olev tehnika hakkas mulle endale jalgu jääma. 
See pulmapäev aga jääb igaveseks meelde. Ilmselt ka kõik need tunded, mis päeva jooksul üle käisid 🙂 
MAI

Küll nüüd maikuus läks pildistamiseks. Aga selleks hetkeks, olin ma läbinud kaks koolitust ja kirjutanud äriplaani. Ilmselt ihkas hing millegi loomingulise järele.
Tuleviku silmas pidades võiks võrdlevalt öelda, et lahja kuu, aga hobi korras toimetada ühe kuu jooksul kuue eriilmelise sessiooni kallal…? Super mu arust 🙂
Kõige pealt sõitsin Koeru ja saime taas Annabelliga kokku. Mul oli kaks ideed – lilleneiu ja ninja. Ninja oli lõbus väljakutse meile mõlemale (ja Bella pühendumine meie fotosessioonidele – imeline! Ta googeldas ja juutuubitas ninjasid ja joogat ja..) ning lilleneiu sessiooni ajal armusin meie kaunitesse metsadesse. See loomulik metsavalgus ja võimalused.. 🙂

Selleks ajaks olin ära saatnud ka toetusetaotlused Töötukassale, et saaks oma firmale nurgakivi laduma hakata. Jäi üle vaid oodata ja pildistada.
Seega, juba otsapidi Koerus olles tegime koos Brigitaga meie esimese ühise sessiooni. Mitme milline hommik Väinjärve ääres, koos kohvi, hea jutu ja natukese pildistamisega – mida veel soovida.
Kuu lõpu osas sain kokku Kärdi ja Patdsiga ning läksime metsa alla jalutama. Nad on mul sellised toredad numpsikud, et püüaks neid kohe veel pildile. Järgmine kord teeme stiilika! Onju?!
Eelpool kirjutasin võrratust Riisa rabast, kus veebruari kuus matkamas käisime. Seal sündinud idee jõudis teostuseni maikuu viimastel päevadel. Kutsusin Reeli külla, kallasin ta kunstjumega üle, pakkisime riided ja aksessuaarid ja fotoasjad kokku ning läksime rappa. Sellest sessioonist tuli kokku 4 (+2) blogipostitust (4 orginaali, 2 how-to) ning sündis Haldjate seeria. 
JUUNI
Juuni esimesel päeval seadsin sammud Valgeranda. Tegin metsavahele veidi ilu ja jäin ootama. Oli üks tähtis päev. Peale mõningast ootamist, sain pildile püüda ühe armsa perekonna, ühe põlvele laskumise ja ühe jah’i. 
Kaheksandal juunil nägi ilmavalgust Mask. Rabahalda sessioonil kasutusel olnud mask paelus mind juba varem – alates hetkest, kui Magaziinist ostetud maskid valgeks värvisin. Kutsusin Kardo kampa ja püüdsin nii halvasti kui võimalik Kardole selgitada, et mida ma temalt nüüd Maski tegelaskuju loomisel ootan. Justnimelt halvasti, sest ma ei ole oma nägemuse selgitamisel veel kõige parem. Aga sellest sessioonist ajendatuna, on plaanis Maski-seeriat tulevikus jätkata. Oh mis plaanid mul kõik talle varuks on 🙂
JUULI

Ja siis tuli jälle Kärdu külla!
Sügisel üks sõber juba uuris mu käest, et kas igakord, kui Kärdu Eestis on või külas käib, lähme uuele fotosessioonile. Vastus – 50:50! Mõnikord suudame ikka niisama ka olla.
Aga Kärdil on ideed ja mul on ideed ja milleks siis need teostamata jätta, kui on võimalust ja aega.
Esimesena tahtsime veidi uurida Steam Punki maailma. Päris päris Steam Punkini me ei jõudnud, aga inspiratsiooni sai ammutatud küll. Lisaks sai oma järje haldjaseeria.  

Mis nendele sessioonidele aga eelnes?
Eelmisel õhtul paar tundi riidevahetust stiilis: mmm, aga proovi nüüd neid asju koos, oota, vaheta ikka tagasi, õu, aga kui sa nüüd need asjad kõik selga ajad jne. Kärt pidas vapralt vastu, pilgud õnneks ei tapa ja lõpp-tulemus, ma arvan, oli seda väärt 😉
Ja siis kirjutas mulle ühel päeval Annabell: “Mul on mõte!” Lisasin oma mõtted sinna juurde ja kokku tuli imekaunis seeria Norra allikatel ja Väinjärvel.
Järves pildistades oli omaette põnev “publiku” olemas olu. Eelmisel suvel käisin samuti Väinjärve ääres pildistamas, aga see oli rohkem peresessioon/lastesessioon ja inimesi ümberringi oli rohkem ja me kuidagi sulandusime massi. Aga seekord… Põnev oli. Töötluse käigus sain taustale ujunud lapsi kustutada ja pildistamise ajal kõrvalt kommentaare kuulata. Ja kokkuvõttes olin sellisele kogemusele tänulik. 
AUGUST

Augustis kustutasin ühe vana võla, sõitsin Viljandisse ja pildistasin Birgiti pooleks. Vahepeal mõtlesin, et lähebki pooleks, sest läksin hoogu ja lasin Birgitil küll üht küll teistpidi väänelda, hüpata ja keerutada. Ma ei tea, kas ta teab, aga mul temaga veel üks plaan peas haudumas. 

SEPTEMBER

Võtsin suuna Tallinna. Sest Brigita käskis. Hästi rangelt. Ja mis sa ikka temaga vaidled, eks ole. Oli kaunis vihmane päev. Lugege seda nüüd, mis pidi soovite. Venitasime välja minekuga ikka päris pikalt, aga kui lõpuks läksime ja Linnahalli jõudsime ja vihma ära peletasime, saime tulemuseks ühe väga ägeda sessiooni. Esiteks Linnahalli võimalused pildistamisel, teiseks Brigita! Oeh 🙂
Ma kipun viimasel ajal ikka ütlema seda, et esimene sessioon on tutvumisdeit ja juba järgmisel sessioonil hakkame maagiat looma 🙂

OKTOOBER

Seekord kirjutasin mina Bellale: “Mul on mõte!”
Halloween oli lähenemas ja ühel ööl, kui uni juba peaaegu oli maha oli murdnud, tuli nägemus hullust pruudist. Ja nii ta siis sündis… Üks hull, natuke surnud, kummituspruut.

NOVEMBER

Meelitasin Reeli endale külla jälle. Ja loomulikult pildistama ka! Selle fotosessiooni muredest ja rõõmudest kirjutasin pikemalt vastava postituse juures, kuid kõigest hoolimata kukkus välja üks imeline sessioon.

Vahetult enne seda sessiooni, olin ära saatnud oma taotluse Töötukassale. Jep, jälle. Katse kolm juba tegelikult. See oli viimane pingutus ja lootus. Oma peas olin ma nii nii valmis. Nüüd tuli jõuludeni vastust oodata.

Ja novembrikuu viimasel päeval see vastus tuli. Nüüd olin kõik jutud ära rääkinud, mida nad lugeda tahtsid ja olid nõus mulle toetuse andma. See tähendas vaid ühte – hakkame firmat looma ja teeme hobist oma töö.

DETSEMBER

Minu viimane sessioon sel aastal toimus Tallinnas. Üks üdini halli ilmaga päev Hallide juures. Tubane fotosessioon pole just mu kõige tugevam külg. Ja kui mina ikka püüan ennast arendada sel alal, siis praegune fotoka objektiiv teeb pigem igapäevaga taandarengut. Aga tehtud ta sai ja see oli minu jaoks üks eriliselt tore päev. Sellest päevast saadud emotsioon oli lihtsalt nii positiivne, et ümbritsev ilm oli vaid väike kõrvalnähtus, mis erilist tähtsust enam ei omanud.

No ja nii siis läks, see aasta. Käisin koolitustel, kirjutasin kolm korda äriplaani ja suure jonnakuse tulemusena hakkangi oma äri looma. Huh, kui palju asju on vaja jaanuaris korda ajada ja siis muudkui reklaam ja reklaam ja reklaam ja siis juba pildistamised ja … Ma ei oskagi kirjeldada seda, kui natuke palju hirmus on olla. Aga samal ajal on nii põnev ja uhke ka.
Mida see kõik siis tähendab? Esimesena muutub meie pesa nimi. FuzzyMcMini on oma töö ära teinud ja nüüd on aeg järgmise keelemurdja jaoks. Lähima kuu jooksul peaks tööle seadma end uus koduleht, mille üheks osaks jääb ilmselt ka see blogi. Mulle meeldib osadest ideedest pikemalt kirjutada ning osasid sessioone suuremas mahus näidata.
Kõikidest uuendustest annan läbi Facebooki lehe ikka jooksvalt teada 🙂

Ning ma loodan, et sellisel kujul aastalõpu postitus, on mu esimene ja viimane siin blogis. Ja seda just kõige positiivsemas mõttes – ma loodan, et uuel aastal on mul samaks ajaks olnud nii palju erinevaid sessioone, et vaid oma kõige kõige lemmikumad saan siin üles loetleda. Sest muidu peaks raamatu kirjutama.

Olge paid!

Lynxes (Part 2)

Mina nüüd vabandan kümme korda. (Lugemine läheb raskeks muidu, kui rohkem vabandan..)
Seoses koolis käimise ja koolitööde ja numbrite ja tabelite ja kõige muuga, millest paari kuu pärast juttu teen, läks see postitus aeg-ajalt meelest ära. Ja kui isegi päevasel ajal meeles oli, siis õhtuks ajas pea ainult tossu välja ja koos sellega ka ilmselt selle tähtsa osa mälust 🙂

Aga siin nad nüüd on. Ma mingitel hetkedel ikka veel ei usu, et see nüüd tõesti tehtud sai.
Mõned päevad enne seda, kui Mare minu poole pöördus, olin ma jõudnud Kärdile ja Reelile ja Tõnisele seletada just, et pulmapildistamist ma küll veel teha ei julge. Sel hetkel kui Mare küsima tuli (ja ma küll natukene mõtlemisaega võtsin), teadsin ma, et ka minu vastus on jah.

Ühel hetkel leian ma aja, et sellest päevast enda seisukohalt ehk veidi pikemalt pajatada, kuid praegu vaadake neid pilte ja laske see armastus ja rõõm endale ligi 🙂

Klika pildil ja album avaneb 🙂

MKP 😉

How do I choose?

Veel enne, kui ma vajutan seda maagilist „publish“ nuppu, mis laseks teil uudistada teist osa pulmapiltidest, kirjutan siia veidi teise nurga alt juttu.
Avan teile samm sammult ühte teist maagilist ust, mis viib kogu mu pildistamiste ja blogikannete tahatuppa. Tänane lugu on nimelt sellest, kuidas ma pilte sorteerin ja valin. 


Üldjuhul tekib siin mitu alateemat, mis on seotud esiteks sellega, et kas ma teen kellegi teiste jaoks pilte või olen ise oma kahele kaunitarile järjekordse idee välja pakkunud. Teine osa valikutest on see, et millised pildid üleüldse nö mustast materjalist välja valida ja milliseid siin blogis avaladada.
Liigume siis tagant poolt ette poole selle teemaga.


Musta materjali ei vaata ma kunagi niisama läbi, vaid alustan sorteerimistöödega kohe töötlusprogrammis. Mul ei ole ilmselt kannatust ühe sama asjaga mitu korda tegeleda. Musta materjali säilitan ma samuti. Teine kord, kui ühtegi tööd ees ei ole, siis vaatan vanemat toormaterjali jälle läbi ja leian ehk uusi lahendusi, kuidas ja milline töötlus pildile anda.
Nagu ühes varasemas postituses mainisin, siis ei pane ma endale tänasel hetkel ette arvulisi piire. Stiilis, et ainult 20 pilti valin edasi andmiseks välja ja kõik. Kui ma kunagi sellise argumendiga hakkaks oma tööle rahalist väärtust panema, siis ma ilmselt annaks need ülejäänud 40 fotofaili alati boonusena kaasa. Sest… Ma lihtsalt ei saa.


Fotosid sorteerides ja töödeldes püüan ma alati hästi laialt vaadata. Pean silmas seda, et võib olla on konkreetse foto peal inimesel nina krimpsus või juuksed sassis või ehk pole foto kvaliteet alati kõrgklassist, aga kui see foto kannab endas edasi emotsiooni, mida ma arvan, et võib fotol olijale meeldida, suskan ma selle alati teiste piltidega kaasa. Ilmselt on tegemist fotoga, mis kunagi teiste silme ette ei jõua, kuid samas võib seda fotot vaadates alati mingi konkreetne mälestus jälle mõtteisse tulla.


Piltide avaldamisega siin blogis olen järginud iseenda kõhutundest tulenevaid reegleid. Kõige ilmekam näide on eelmine postitus pulmapeost ja registreerimisest. Postituse eesmärgiks oli edasi anda tolle päeva emotsioone, näidata minu stiili ning mitte mingil juhul rikkuda peoliste privaatsust. Avaldatud pildid olid pruutpaarist või peodetailidest ning ma usun, et see on täpselt piisav, et see miski eriline tunne ja mõte edasi anda.


Kui tegemist on fotosessiooniga, mille olen ise kavandanud ja püüdnud suurt kunsti teha, siis on mu valikuprotsess tsiiiiipakene teine. Ka sealt valin ma tegelikult välja ka need võib-olla siis.. mhh…kehvemad pildid… Ja edastan ka need pildil olijale (ehk siis enamasti Kärdile või Reelile). Kuid blogisse valin ma neid tihti mingi story alusel. Ehk siis mul on endal peas mingi stsenaarium (ma ei suuda jätkuvalt seda sõna ilma Pantalonet meenutamata välja öelda.. Ega ilmselt ka kirjutada… Pomisesin just oma ette „kššeeeni.. kššeenaarium…hihihii“) või lugu või emotsioon, mida tahan edasi anda. Paljudel juhtudel ei suuda ma ennast veel piisavalt tagasi hoida ja koostan samast sessioonist ka teise postituse, milles olevad pildid on sama kaunid või kaunimad veel, kuid mis esimese (ja algse idee) postituse sisu minu jaoks sel hetkel edasi ei kandnud.


Vot nii 🙂
Järgmisel korral kirjutan pikalt ja laialt oma fototöötluse eelistustest ning kuidas ja miks ma teatud valikud teen.

Vahelduseks mainin ära ka teised kanalid, kus mind leida võib:

Instagram: @FuzzyMcMini

ja 
Facebook: FuzzyMcMini 2.0 A Photography blog

Seniks aga musid-kallid-paid ja ilusat kevadet!

Lynxes (Part 1)

Ma olen nüüdseks juba ligi kaks nädalat oma Instagrami jälgijaid kiusanud ja väikseid vihjeid siit ja sealt poetanud. Ja kui aus olla, siis ka see postitus on veel selline… Veidi kiusav 😉 Sest ma tean, et kõik ootavad juba neid hommikusi pilte pruudi ja peigmehega. 
Need jõuavad ka siia, pole üldse põhjust muretsemiseks. Praegu aga teie ees mõned hetked, sellest toredast päevast!
Järgmine kord kirjutan pikemalt, kus-mis-kes-miks jne 😉