How do I choose?

Veel enne, kui ma vajutan seda maagilist „publish“ nuppu, mis laseks teil uudistada teist osa pulmapiltidest, kirjutan siia veidi teise nurga alt juttu.
Avan teile samm sammult ühte teist maagilist ust, mis viib kogu mu pildistamiste ja blogikannete tahatuppa. Tänane lugu on nimelt sellest, kuidas ma pilte sorteerin ja valin. 


Üldjuhul tekib siin mitu alateemat, mis on seotud esiteks sellega, et kas ma teen kellegi teiste jaoks pilte või olen ise oma kahele kaunitarile järjekordse idee välja pakkunud. Teine osa valikutest on see, et millised pildid üleüldse nö mustast materjalist välja valida ja milliseid siin blogis avaladada.
Liigume siis tagant poolt ette poole selle teemaga.


Musta materjali ei vaata ma kunagi niisama läbi, vaid alustan sorteerimistöödega kohe töötlusprogrammis. Mul ei ole ilmselt kannatust ühe sama asjaga mitu korda tegeleda. Musta materjali säilitan ma samuti. Teine kord, kui ühtegi tööd ees ei ole, siis vaatan vanemat toormaterjali jälle läbi ja leian ehk uusi lahendusi, kuidas ja milline töötlus pildile anda.
Nagu ühes varasemas postituses mainisin, siis ei pane ma endale tänasel hetkel ette arvulisi piire. Stiilis, et ainult 20 pilti valin edasi andmiseks välja ja kõik. Kui ma kunagi sellise argumendiga hakkaks oma tööle rahalist väärtust panema, siis ma ilmselt annaks need ülejäänud 40 fotofaili alati boonusena kaasa. Sest… Ma lihtsalt ei saa.


Fotosid sorteerides ja töödeldes püüan ma alati hästi laialt vaadata. Pean silmas seda, et võib olla on konkreetse foto peal inimesel nina krimpsus või juuksed sassis või ehk pole foto kvaliteet alati kõrgklassist, aga kui see foto kannab endas edasi emotsiooni, mida ma arvan, et võib fotol olijale meeldida, suskan ma selle alati teiste piltidega kaasa. Ilmselt on tegemist fotoga, mis kunagi teiste silme ette ei jõua, kuid samas võib seda fotot vaadates alati mingi konkreetne mälestus jälle mõtteisse tulla.


Piltide avaldamisega siin blogis olen järginud iseenda kõhutundest tulenevaid reegleid. Kõige ilmekam näide on eelmine postitus pulmapeost ja registreerimisest. Postituse eesmärgiks oli edasi anda tolle päeva emotsioone, näidata minu stiili ning mitte mingil juhul rikkuda peoliste privaatsust. Avaldatud pildid olid pruutpaarist või peodetailidest ning ma usun, et see on täpselt piisav, et see miski eriline tunne ja mõte edasi anda.


Kui tegemist on fotosessiooniga, mille olen ise kavandanud ja püüdnud suurt kunsti teha, siis on mu valikuprotsess tsiiiiipakene teine. Ka sealt valin ma tegelikult välja ka need võib-olla siis.. mhh…kehvemad pildid… Ja edastan ka need pildil olijale (ehk siis enamasti Kärdile või Reelile). Kuid blogisse valin ma neid tihti mingi story alusel. Ehk siis mul on endal peas mingi stsenaarium (ma ei suuda jätkuvalt seda sõna ilma Pantalonet meenutamata välja öelda.. Ega ilmselt ka kirjutada… Pomisesin just oma ette „kššeeeni.. kššeenaarium…hihihii“) või lugu või emotsioon, mida tahan edasi anda. Paljudel juhtudel ei suuda ma ennast veel piisavalt tagasi hoida ja koostan samast sessioonist ka teise postituse, milles olevad pildid on sama kaunid või kaunimad veel, kuid mis esimese (ja algse idee) postituse sisu minu jaoks sel hetkel edasi ei kandnud.


Vot nii 🙂
Järgmisel korral kirjutan pikalt ja laialt oma fototöötluse eelistustest ning kuidas ja miks ma teatud valikud teen.

Vahelduseks mainin ära ka teised kanalid, kus mind leida võib:

Instagram: @FuzzyMcMini

ja 
Facebook: FuzzyMcMini 2.0 A Photography blog

Seniks aga musid-kallid-paid ja ilusat kevadet!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga