Proelium: Reflexio (a.k.a part 2)

Esimese postituse juurde sellest pildistamistuurist, ei tahtnud ma kohe üldse midagi kirjutada. Seega võib juhtuda, et kirjutan seekord topelt. Kuigi samas, seoses tööpuhkuselt naasemisega, saan oma kirjutamise/kõnelemise vajaduse ka suures osas seal rahuldatud. Nii et kui jõuad koju, siis kohe lihtsalt oleks ja tegutseks täitsa ilma sõnadeta. 
Enihuu…
Ideel, mis mul selle pildistamise jaoks tekkis, oli kaks vankumatut pidepunkti – tantsija ja meri. Tundes end peale kahte aastat Pärnus elamist jätkuvalt uustulnukana, pole suur üllatus, et pöördusin oma ideega Kardo poole. Kardo on, hands down, senini kõige parem tantsupaariline, keda mul on olnud õnn omada. Aastate jooksul on mul neid kokku olnud 4-5 (mul kuskil lünk 😀 ). Tantsupaariliste suhtes (ja inimeste suhtes üleüldiselt) on mul selline väike ja armas (ning kohati tüütu) kõhutunne – sa kas usaldad oma paarilist või ei. Seega julgesin teda pimesi usaldada ka selle pildistamise ülesandega. Kuidas nüüd öeldagi – mul polnud hirmu ebaõnnestumise ees. Läheb, kuidas läheb, aga areng on garanteeritud. Emm… Noh… Jah… Ma olen ka hea tüüp muidugi – saatsin Kardo kaamera ette põhimõtteliselt sõnadega, et “I don’t know, do something..”. Tal polnud suuremas jaos aimugi, mida ma täpselt taga ajan. Ja ma ei osanud seda ka tol hetkel väga sõnadesse panna. Sest see, mida taga ajasin, oli rohkem nagu… Tunne. Kodus pilte välja valides, oli see tunne nendes olemas, mida saavutada tahtsin. Seega, ülesanne põhimõtteliselt ju õnnestus. 
 See oli kuskil aprilli kuu keskel või lõpus (või kes see seda enam mäletab), kui uurisin Kardolt, et kas ta oleks käpp, kui ma teeks ühel hetkel ettepaneku pildistama minna. Ning kuigi nõusolek tuli koheselt ja idee oli mul ka kohe peas, jõudis suur soe suvi mööda minna ja teostuseni jõudsime 20ndal augustil. Tark ei torma.
Esialgne idee, mille ma tahvlile kokku kritseldasin, oli üpris dark & twisty. Mingil hetkel tegin 180kraadise pöörde, korjasin esialgse idee tahvlilt kokku ja asendasin uuega – kordades helgemaga. 
But things go the way they suppose to go
Esiti muutus pildistamise asukoht, siis hakkas vihma kallama (ja ma ei liialda), planeeritud 2h asemel, väänlesime alla tunni seal vihma käes ja tundus, et läks nats nihu. Kuid mis tegelikult juhtus, oli see, et asjad langesid kõik omale kohale ning lõpptulemus – dark & twisty, the way it was supposed to be
Seeria pealkiri, “Proelium“, tähendab tõlkes võitlust, konflikti. 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga